Berxi monoloogid

Kodukondiiter 2012

2012-02-08T16:26:00.002+02:00

Ma praegu järan siin kohupiimakorpi, mis ma üleeile tegin. Mul sai jahu otsa selleks ajaks kui oleks pidanud neid vorpima hakkama - selle tulemusena ma sain tervest taignahunnikust 9 korpi, mis tekkisid nõnda, kuidas nad juhulikult mu käe küljest kukkusid. Teadaolevalt pärmitaigen väga kergesti just käe küljest ei eemaldu. Noja nad siis hakkasid tohutult paisuma, üle plaadi, see oli päris naljakas vaatepilt - kahjuks täidis ei paisu, seega kohupiimakorbid on puhas sai ja keskel väike täpp täidist ja aprikoosi

2012-02-08T16:24:00.001+02:00

Eile koer näris ukse all kotti ja ma üritasin kiireid jalgu kasutades salaja talle lähedale jõuda ning siis väikese nähvaka kirja panna, et ei tohi - kukkus välja nii, et kiireid jalgu kasutades ma komistasin iseenda jalgade taha, kaotasin tasakaalu, kukkusin peaga vastu seina ja ühe käega kuivanud roosikimpu. Hull krabin ja roosid lendasid - koeral oli lihtsalt hämming, vaatas kuidas ma maas rooman :D

Koer Iti - appppi, ma pole koerabeebist nii kaua kirjutanud

2012-01-27T15:51:00.001+02:00

Ma parandan selle vea nii pea kui võimalik!

Praegu ütlen seda, et präänik on kõik mänguasjad katki närinud. Eile oli mul kodus üks igavlev koer, kellele polnud midagi hambusse anda - millel turritab vatiin välja, millel pea otsast ning need kummipardid püsivad koos veel heast tahtest. Geniaalne nagu ma olen, otsustasin temaga pimesikku mängima hakata - viskasin saunalina üle koera ja tema oli siis pimesikk. Paraku talle väga ei meeldinud ja üritas kiireid jalgu kasutades rätiku alt välja saada iga kord. Mul oli lõbu laialt. Noja siis ükskord, mis jäi ka viimaseks pimesikuks, võttis pimesikk otsustava suuna kamina poole. Suure hooga jooksis peaga vastu kaminat, puristas end rätiku alt välja ja vaatas tigedalt otsa. Ülejäänud õhtu oli pelglik ja enam mängida ei tahtnud, piidles eemalt, miks ma loll ta täie jõuga vastu kaminat viskasin.

2012-01-04T14:07:00.003+02:00

Mõni inimene on nii loll, et pole isegi nalajakas

Kood: emotsionaalne väljapressimine

2011-12-28T15:01:00.001+02:00

Kui paljud teevad heategevust nende inimeste/loomade pärast, kui paljud selleks, et paigutada end lahtrisse "hea inimene"? Kui paljud abivajajad tegelikult abi vajavad või on lihtsalt saamatud/laisad? Kui paljud abivajajad oskavad seda abi hinnata või peavad loomulikuks, et rikkad persed peavadki mulle neid ja neid tasuta andma, tegema ja ehtima?

Nii palju küsimusi, nii vähe vastuseid...

Aga mulle tundub, et kaalukausid on enamasti paigast ära ja tõeline abivajaja ning abistaja kombo on sama harv nähtus kui perfect marriage happily ever after.

Koer Iti - harjutame üksiolekut

2011-12-10T15:15:00.002+02:00

Ma ei tahakski muud väga öelda kui et kõik on lihtsalt super :) Ma pean endale vahepeal meelde tuletama, et see pole unenägu.

Mul oli algne plaan nädala jooksul Itile üksiolemist õpetada - pikendan sujuvalt üksioleku aega ja kuulan/vaatan kuidas ta reageerib. Reaalsete tegudeni jõudsin alles täna. Vannitoa, mis on meil avar ja aknaga, muutsime kutsikakindlaks. Viskasin sinna väikese palli, kuhu käivad krõbuskid sisse ja ühe kummipardi, mis teeb väga totakat häält ning selle anname Itile mängimiseks ainult erilistel puhkudel. Seda palli nägi ta esimest korda ning läks kohe väga aktsiooni. Ma jälgisin kõike läbi akvaariumi (meil on vannitoa ja magamistoe vahel suur akvaarium). Esimesed paarkümmend minutit oli ta mänguga hõivatud, ma liikusin toas ringi nagu ikka, ei hakanud mängima, et mind kodus pole. Paar korda ta muutus rahutuks ning tuli käpaga ust kraapima ja nikuksuma. Üks kord oli näiteks see kui ta oli peale hommikumantliga mängimist, mis ma kogemata sinna unustasin, just puhkama heitnud kui ma telefoniga rääkides ta toidukoti otsa komistasin ja suure lärmiga pea-aegu pikali oleks kukkunud (omas kodus, täitsa napakas). Aga nüüd on juba tund täis tiksunud ja ta on ikka supretubli olnud, magab vaikselt. Kui ta mingil hetkel endast märku annab, siis lasen ta välja ja proovin õhtul uuesti.

Täna hommikul käisime arsti juures teist vaktsiini ja marutaudi süsti tegemas. Ma mõtlesin küll, et kuidas ma temaga täitsa üksi lähen, autosõiduga on ta seni turnima hakanud, kuid täna kui oli ära nuuskinud, mis vaja, heitis kõrvalistmele magama :) Kuts on tubli, aga millegi pärast on perenaine kohutav muretseja. Asjata! Ilmselt peab nädala pärast tagasi minema, sest üks kihv kasvab natuke halavasti ja vaja korrigeerida.

Eile panin ta kirja kutsikakooli ridadesse. Esimene tund on 17. jaanuar, ootan kannatamatult.

Koer Iti - algus

2011-12-06T11:40:00.006+02:00

Mu eluaegne unistus oli ükskord omale võtta West Highlandi valge terjer. See aeg saabus, kui 3. detsembril istusin autosse, põues väike valge kuts, kes värises nagu haavaleht. Algas kodutee Piritalt Kalamajja. Ma kogu aeg olin mõelnud, mis emotsiooniga ma koju sõidan, kui see aeg käes on. Ma mõtlesin, et ma nutan (õnnest loomulikult). Aga ei nutnud, sest tundsin, et see väike tegelane seal põues vajab kindlust ning mina oma nutuga väga turvaliselt ei mõjuks. Ilm oli väga ilus, päike paistis ning oli parajalt jahe. Ei kübetki lund, nagu oktoober.

Koju jõudes oma uut kodu uudistades, ei saanud ma üldse aru, et ta kuidagi pelgaks. Ta harjus kiiresti.

Mul oli küll nimi ammu valmis mõeldud - Mai, kuid tunne polnud õige. Vaatasime ja guugeldasime, läbi käisid nii Suusi kui Elsa (nii ma pean nüüd ainult tüdrukuid sünnitama, sest nii ilusad nimed on olemas), kui ühel hetkel L. ütles Iti. Ma vaatasin koera - ta ju on täielik Iti. Esimene öö oli rahulik, ta lemmik magamiskoht on pesa kõrval ümber põrandalambi, arvan, et karvane pesamürakas on vist natuke palav..

Muidugi mu enda tunded on kaasnenud suure vastutusega väga erisugused. Enamasti on küll suur rõõm, aga... Kõik mis ma seni teadsin koerte kasvatamisest ning mis olid mu eelnevad kogemused kahe Bichioniga, olid järsku nagu käega pühitud või ei oska ma tema puhul neid rakendada. See on umbes sama, et kõik on head lapsevanemad kui neil lapsi pole. Seega on need päevad möödunud üksteist tundma õppides ning katsetades erinevaid kasvatusvariante.

Tundub, et õhtud on hommikust targemad. Õhtuti me saame juba omavahel päris kenasti hakkama, hommikuti on ta ülevoolavalt ülemeelik ning see toob meid esimese probleemi juurde - närimine. Tema hammast on pea iga asi juba tunda saanud, kuid pahandamisega on mõned neist rahule jätnud (või hetkeks unustanud?). Kuid kuna meil on ideaalsed palkseinad ulakale koerale, siis pahatihti kui vaikus on majas, kisub ta palkide vahelt villa välja. Ja ega ta rumal pole, seniks kui mina kohale jõuan, vaatab tema mind oma kutsikailmel maailma kõige süütuma näoga ning kuna pahategu on lõppenud seks ajaks, ei saa ma ka pahandada. See närimisprobleem ongi selle tõttu murettektitav, sest mul on pea võimatu talle õigel ajal peal sattuda ning sellest sõltub, kas saab teda karistada või mitte.

Naljaks on see, et meil on tekkinud päevarežiim, nagu beebiga:) . Kell 9 on äratus, siis möödub 2,5 tundi mängimise, söömise ja hängimisega ning siis tuttu. Keerab oma pesas end kerra, paneb pea Londiste sülle. Ning sellise intervalliga kõik kordub. Ja siis need unenäod, need on vist väga värvikad. Aeg ajalt läbi une ta nutab ja vehib käppadega, kui ma siis piilun, et vaadata, kas kõik on korras, ärkab ta üles ja vaatab mind oma unise kutsikanäoga.

(Iti on praegu täpselt 11. nädalane ja saba üldiselt pulksirgelt üleval)

Jalgpall

2011-11-17T13:16:00.002+02:00

Teisipäeval jälgisin poole silmaga Eesti-Iirimaa jalgpalli üksi kodus. Kui Eesti värava lõi, juhtusin ma olema parajasti vannitos. Otsustasin väljendada oma rõõmu hoogsate käelöökidega õhku, hüppamiste ja summutatud "jee" karjetega ning peksin veel õhku, ise akvaariumis elavate sõprade poole vahtides. Kalad ilmselt arvasid, et ma tige olen ja neid peksma tulen, iga mats põgenes - kes tünni, kes taime varju ja kes värises nurgas. Ma oleks ise ka kartnud nende asemel, see võis suht tobe välja näha.

Normaalne segane

2011-11-08T16:31:00.001+02:00

Kohutav väsimus ning stress hakkavad tunda andma. Sellest tulenevalt olen hakanud lauslollusi korda saatma.

Mõned näited:

Rääkisin mingit tõsist ja tarka juttu ning samal ajal võtsin püksid jalast (kodus õnneks). Märkasin seda siis kui olin end aluspükste väele koorinud. Panin püskid jalga tagasi.
Ootasin eile pikalt Simpsoneid (parima osa päevast kohustuste vahel). Ootasin ja ootasin, vaatasin telekava ja vihastasin. Nad on asendanud selle krdi DR. OZ-iga. Ja alles täna jõudis kohale tõdemus, et ma ootasin seda valelt kanalilt....
Räägin suvaliste sõnadega, ilma, et ise üldse tähele panen, et täielikku soga ajan. Taaskord jõuab kohale alles palju hiljem või kui keegi sellele tähelepanu osutab. Rääkisime Pussycat Dollsist ja Lady Gagast ning ühel hetkel räägin mina Pussycati asemel hoopis supermodellidest: kumb sulle rohkem meeldib Lady gaga või Supermodellid? Hmm..

Laupäevaõhtune meelelahutusprogramm

2011-10-31T10:03:00.001+02:00

Meil hostelis telekat polnud, läksime Atlantisesse.
Sama hea kui Animal Planet ning jõehobude paaritumisrituaalid.

Dumb Blonde

2011-10-17T17:08:00.000+03:00

Ma maadlen siin matka organiseerimisega ja kuulsin, et üks seltskond käis matkajuhiga linde vaatlemas. Uurisin siis ka rabamatka ja linnuvaatlust ning ma ikka jäin väga kinni omadega sinna linnuvaatlusse. Ja kuna see RMK töötaja vastas ainult raba puudutavatele küsimustele, aga linnuvaatlusest hiilis osavalt mööda, siis ma ei andnud alla ja küsisin aina uuesti ja uuesti ning suisa nõudsin vastust. Lõpuks siis vastus ka tuli:

"Kuna on sügis ja enamus linde on lahkunud, siis linnuvaatlus kui selline pole eriti mõttekas (peale varese ,ronga ja kui hästi läheb võib ju mõni kulliline ette sattuda – muud ei ole !)"

No tõesti, rabasse varest vaatama. Daa..ma oleks võinud ise selle peale tulla, et linnud on läinud :)

Inspiration

2011-10-13T13:47:00.002+03:00

Ma kopeerin kõik ägedad pildid, mis ma erinevatel põhjustel arvuti kõvakettale salvestanud olen, siia ümber. Nii igaks juhuks. Päritolu Google, blogid, Found jne

Minu tulevane trepp:

Minu tulevane köök

See on üks mõte, mis ma oma mustade saabastega teen:

Kaunid baleriinid, kaunid baleriinid

Siis kui ma tantsima lähen

Oh, ma olen sind kuskil näinud! Ahjaa, koristaja ruumis meil

Taimed seinal!

See kommipurk mu lemparite kummikatega tekib ka mulle koju varsti

Äkki ma ei lõikagi juukseid maha, vaid värvin samamoodi?

Väga meeldib!

Poolduks homme lõunaks

2011-10-12T15:29:00.004+03:00

Vahepeal ma mõtlen küll, et jeerum, mis portsu otsa ma olen sattunud. Mul on praeguseks juba kolm töö ja koolivälist asja, mis mu jäägitut tähelepanu nõuavad ning kaks on veel ootel. Ootavad, kuni ma neile tähelepanu pööran, sest tegelikult on sama olulised kui ülejäänud. Aga saate te aru - kolm asja, millest 2 on hiiglama suured ning võiksid üksi olla ainsad asjad elus, millega tegeleda. Ja ma ei kurda, mulle meeldib see, kui poleks ainult kahte takistust - kodukontorit ja OMA arvutit. See viimane on muuseas eriti kriitiline probleem :(
Ahjaa, kas ma seda mainisin, et nende asjade kõrval on mul veel kool, mida ma nüüd lõpetema peaks hakkama. Ning mul on ained ja kodutööd. Mõistate jah. Ja tööl käin ka iga jumala päev 8-5ni. Ja ma veel ei ole hulluks läinud...vist. Ja kodu ja kalad on ka... Issand.

Tegelikult on ikka juhe küll. Ma ideaalis unistan praegu, et ma pakiks kotti oma hommikumantli, hunniku häid snäkke, oma macbook pro ning sõidaks ÜKSI Saaremaale Grand Rose-sse nädalaks. Ma käiks ujuks ning sööks head-paremat ning oleks muul ajal produktiivne, teeks kõik oma ideed ära ja rohkemgi veel. See mõte on nii hea, et tahaks pakkima minna. Ainus, mis ma siinjuures unustasin, et kõik mu projektid on tasuta ehk siis macbook pro muutus praegu kõrvitsaks tagasi.

*Ja ma just praegu lubasin täna õhtul veel ühe reklaamlehe kujundada ja tekstid mõelda... ja mul ei ole ju faking wordi. KURAT!

25

2011-10-11T15:04:00.002+03:00

Mul on tunne, et alanud 25. eluaasta tuleb murranguliselt edukas. Ma olen selles täiesti veendunud. Fantast!

2011-09-23T15:06:00.001+03:00

Pärast sauna õues istudes ajavad teda siristavad rohutirtsud põõsas närvi ja ta läheb põõsast raputama, et nad vait jääks. Öösiti ärkab ta paanilise ehmatusega, sest arvab oma naise aastakese raseerimata jala metslooma olevat.

Krooniline hilineja

2011-09-13T15:03:00.001+03:00

Jah, ma olen kohutav hilineja. Ma annan aru, milliseid piinu ma sellega kellafriikidele põhjustan. Ma ise ka, muide, ei viitsi kellegi järgi passida. Aga see on vist mu loomuses.

Ma ei torma kunagi pesemata peaga tööle, sest ma magasin sisse ning peaks seetõttu otse voodist tööle tormama, ma pesen pea. Ma hilinen. Ma ei välju uksest riietuses, millega ma rahul ei ole, ilma, et ma kogu oma garderoobi selga pole proovinud ning veendunud, et tõesti pole paremat valikut. Ma hilinen. Ma tahan enne kuhugi minemist korra maha istuda, end korda teha, mõelda, vaatamata sellele, et aega pole. Ma hilinen.Ma tahan magada, ma lükkan seda äratust iga päev edasi pool tundi, uni on nii hea. Ma hilinen. Mulle ei meeldi need peo algused, sest inimesed alustavad nendega niii vara ja need on enamasti igavad istumised ja passimised. Ma hilinen. Ma väljun uksest siis, kui kõik mu planeeritud tegevused on tehtud - kõik need tegevused, mis on planeeritud, kui ma ärkaks õigel ajal. Ma hilinen.

Ja üleüldse tundub, et mu elu ongi üks suur hilinemine. Firmadesse, kuhu olen tööle läinud, on hiilgeajad minu tulekuks möödunud, firmaüritusi pole, tegusad töötajad läinud. Ma hilinen.

Vormsi

2011-08-31T14:33:00.001+03:00

Mulle kohutavalt meeldib kui asjad lähevad kergelt, ilma suurema pingutuse ning planeerimiseta täpselt nii nagu vaja. Peaaegu selliseks kujunes laupäevane väga umbmääraselt planeeritud Vormsile minek. Mõte oli juba varem, aga kuna tahtsime ratastega minna siis reedel ei saanud aru, kas on ratta jaoks kohta või mitte. Põhimõtteliselt jäi plaan, et no lähme siis. Laupäeva hommik nägi välja selline, et kaks karu magavad, äratuskellad helisevad kordamööda ning snooze vajutamine käib ülihelikiirusel. Kui äratuskella esimesest helinast oli 45 min möödas, pobises emakaru tigedalt, et ei lähe/jääme hiljaks/kõik magavad/keegi ei liiguta jms. Üllatuslikult hüppas isakaru püsti, hakkas tegutsema ning teatas, et 20 minuti pärast on start. Jeerum, nii kiiresti unisena pole vist varem tulemuslikult liigutanud. Enam-vähem 25 minuti pärast oli R. meil maja ees, pluusi nööbid eest lahti ja karvane kõht uhkelt paistmas :) Polnud ilmselgelt veel ärganud. Praamile me loomulikult ei jõudnud, läksime Haapsalu Müüriääre kohvikusse ning sõime hommikust - tagaaias, lavendlipõõsaste vahel, soe päike ning maitsev söök. Ohh.. Järgmisele praamile kerge sörgi saatel jõudsime.

Optimistid nagu me oleme, arvasime, et pole probleemi tervele saarele tiir peale teha, sealhulgas vahepeal jalga puhata ja niisama olla. Tegelikkuses enamus ajast väntasime metsa vahel, siis jõudsime Hullosse, kus siis käisime poes ja puhkasime niisama bussipeatuses ning siis arvasime, et on aeg taas einestada. Ja rohkem suurt ei jõudnudki, on põhjust tagasi minna.

Negatiivse aspektina tooks välja maod. Üks suur roomas täpselt meie eest üle tee, pikk rästik. Surnud nastikuid oli tee peal kindlasti üle kümne. Mulle need loomad ei meeldi ning jala julgesin maha panna ainult tee peal. Kirikut käisin vaatamas, siis sõitsin rattaga ümber kiriku, sesima ei julgenud jääda, sest parajalt pikk rohi oli. See-eest lambad olid nunnud.

Pärast lonkisime Haapsalu peal ning läksime Kuursaali jäätist sööma. Väga äge, klaverimuusika ja puha, kultuursete inimeste värk. Tore-tore.

PS! Nüüd saab öelda, et seenel on käidud ning jalgrattaga matk ka tehtud. Jäänud on hop on, hop off ning jätkuvalt katusekino. Ma pole kummagi ettevõtmise suhtes väga kindel.

2011-08-17T12:22:00.000+03:00

Täna ma reaalselt leppisin tõsiasjaga, et käes on august ning suvi hakkab ühele poole saama. Sealhulgas muutsin tööl seinakalendris ka kuupäeva õigeks, seni olin jäärapäiselt elanud veel 29. juulis. Muuhulgas panen paar ideed, mida tahaks veel ette võtta lähiajal:

hop on, hop off turistibuss
jalgrattaga pikem ettevõtmine
seenele
katusekino (kui sel aastal ka ei jõua, nosiismaitea)

Ma olin täna jälle veits unistustemaailmas ning kujutasin ette, et olen pururikas matkasell ja uurisin igast reisisihtkohti ning valisin hotelle. Ohhh... ma ei viitsi vist sel teemal isegi halada. Positiivse poole pealt leidsin, et tõepoolest on võimalik leida soodsaid pakkumisi - Tallinnast Barcelonasse + 7 p ööbimist kahele inimesele u 15 000 vanas rahas tundus nagu äss diil. Hotell oli city center ning ülima soodukaga tärnivärk.

Köh-köhh

2011-08-16T11:34:00.001+03:00

Ma köhisin endal täna selja paigast. Kusjuures tegemist oli väga vaikse köhimisega töökoha wc-s, sest ma kõigile räägin, et imeväel terveks saanud ja kuna keegi pisikutelevitajat ei salli, ei saa ma avalikku nuuskamist-köhimist lubada. Olgem ausad, tegelikkuses näeb mu köhahoog välja suht koleda röökimisena ja asja vaikselt ära ajamine on tõesti selgamurdev. Tulemus on nüüd see, et ma ei saa istuda, seista ega astuda ilma metsiku valuhoota ning tagumik valutab pidevalt. Meeldiv. Mis teha kui palk on nii väike, et haigeks ei saa jääda.

"August, käes on august," hüüdis August teisest august

2011-08-10T10:29:00.000+03:00

Täna ma tahaks oma korterit renoveerida, mööblit restaureerida ning hiljem koeraga metsa alla jooksma minna. Jõuate ikka sammu pidada mu soovidega?

Mured

2011-08-04T13:23:00.003+03:00

Ma olen suht hädas endaga :) Ma ei tea kas see on skisofreenia üks vorme, kus inimese isiksus kahestub, aga ma aeg-ajalt kahtlustan endal seda.

Eriti just viimasel ajal ja ilmselt ajendatult sellest, et suguvõsa on tabanud terviseprobleemid, olen hakanud mõtlema, et kui ebaoluliseed on asjad võrreldes tervise ja inimsuhetega. Ja kui okseleajav on see tarbimisühiskond ja edukultus. Et.. issand ma ei oska seda sõnastada. Loomulikult on asjad elus tähtsad, need lihtsustavad su elu ja seetõttu on poes käimine ning nende asjade ostmine normaalne. Aga see asjade soetamine ja selle elueesmärgiks seadmine, et asjade kaudu olla mingi kõrgem ühiskonna liige. Ja siis veel edukultus. Mulle tundub, et inimesed, kes rabelevad selle nimel, et neil on mingi probeem ning nad loodavad sellega lahendada.

Et ma olen ise pidevalt dilemma ees, et kõik see tarbimine on looduse raiskamine, viis kuidas kasvatatakse loomi inimestele söögiks ning kuidas tihti need singipakid üle realiseerimisaja prügikasti lendavad ning kuidas ollakse nii hoolimatud ning üleüldised turumajanduse põhimõtted - sh turundus (loo loomine toote taha, bränding, mulli tekitamine, muud murumängud), et see kui mõelda, tundub täielik totrus. Et kas selle pärast inimene sündiski siia maailma, et sellist tobedust korraldada? Samas ma olen ise samasugune ja osa sellest, tahan ka olla edukas ning soetada neid samu asju, ausalt tahan, samamoodi nagu ülejäänud mass, kelle jaoks neid murumänge korraldatakse. Kuid alati kuskil kuklas on kehv tunne, kasvõi juba selle tarbimise pärast kui näiteks meie januse Volliga niisama sihitult ringi sõidame, milline raiskamine see on.

Ja siis see edukultus ja positsioon ühiskonnas. Mulle tundub, et ma ise alateadlikult teen nii, et ma ei ole saanud neid töökohti, mis ma olen tahtnud. Ma ju ei taha end veel millegagi siduda, ei taha laene ega lapsi. Mul on pidevalt tunne, et ma peaks tegelikult minema maailma kogemusi hankima, et need on hoopis olulisemad, kui see positsioon ühiskonnas. Kui ma saan selle hea töö, siis ma ju ei lähe enam kuhugi. Siis on võimalik pürgida edasi ning ma ei saa seda niimoodi jätta. Ja siis ma mõtlen seda, et kui palju teised edasi lähevad, kui ma kuskil ringi rändan. Ma ei taha olla 30nene assistent, kas ma ikka tegelikult ka tahaks jätta kõik selle praeguse elu või on see mingi ettekujutus. Et ühest küljest ma ei taha maailmast maha jääda, tahan olla rikas, ilus ja edukas ning samal ajal ma ei salli seda maailma ja tahaks metsa ära kolida.

Ühesõnaga mu päevad näevad välja nii, et ühel hetkel ma mõtlen fakk juu turumajandus ja infoühiskond, tahan ise tomatit kasvatada ja kitsedega aasal võidu joosta ning mitte midagi millestki muust teada. Ning siis teisel hetkel tahan ka olla see edukas turumajanduse ja infoühiskonna liige. Et need on täiesti kaks äärmust, kuidas ma mõtlen ja need hetked vahelduvad päevas kordi. Ühest küljest ma tahan ka neid asju - kena korter, auto ja samas mul pole neist külma ega sooja, tahaks kogemusi, maailma näha, huvitavat kogeda. Et kui valida üks pool, siis see eeldab ohverdusi teiselt poolelt. Aga kumb pool olulisem on? Mis tegelikult õnnelikuks teeb?

Oeh, äkki on täna lihtsalt kehv päev ja läheb üle see maailmavalu :)

Üllatused

2011-08-03T13:25:00.003+03:00

Ma üldiselt ütleks, et mulle meeldivad üllatused, head loomulikult. Aga kui ma vähe pikemalt järele mõtlesin, siis sain aru, et tegelikult mulle meeldivad ainult teatud tüüpi üllatused ning mis isegi olulisem, et nad oleks sobival ajal. Aga millal keegi peaks teadma, millal on minu jaoks õige aeg üllatusega lagedale tulla. Ja mis üllatus mulle meeldib ja mis mitte.

Ma muidugi praegu ei suuda ühtegi üllatust meenutada, mis poleks mõni ootamatu kingitus ja seetõttu mind üllatanud. See on küll üllatus praegult...

Igatahes, miks ma üldse sellele teemale mõtlema hakkasin, oli see, et olen ise siin teinud paar "üllatust," mis nende saajat just rõõmust hüppama pole pannud. Ja kes selles süüdi on? Loomulikult mina, üllatuse saaja pole süüdi, et ma manjakk olen, kuid ometigi väga tobe olukord, mis tekitab negatiivseid emotsioone mõlemale poolele. Mina ju tahtsin kõige paremat ja genereerisin hullu plaani, kuidas saajat rõõmustada ja võta näpust, sellele ei sobi. On ikka jultumus! Ja see saaja vaeseke mõtleb, et kust hull sellise plaani peale tuli, kuidas sa ära ütled, kukub solvuma ja edasi tagasi. No näed, ma saan aru küll, empaatiavõime on olemas. Läheme nüüd isiklikuks.. aga kurat, kas see saaja siis seda kingitust edasi ei saaks kinkida või maha müüa, et see täiesti tuulde ei lendaks, kui ise ei taha, julge, meeldi, viitsi, ei ole aega misiganes???!!! Mulle on 10 korda solvavam see, kui minu kingitus lihtsalt üle lastakse, ei hoolita, kui see, et edasi müüakse vms. Fak it.

Võiks ju arvata, et kingitus on saaja oma, et mis ma üldse siin veel kobisen, aga ei saa vaiki olla, kui see üllatus mulle iga päev otsa vahib.

Millegipärast ma kujutan ette, et tunnen inimesi, kellele kingitust teen ning toetudes saaja varasematele väljaütlemistele ning teiste kogemusele, võtan selliseid julgeid samme. Tegelikkus on see, et ega ikka ei tunne ja ma ei saa lähtuda ka sellest, et inimene praegu samasugusel arvamusel on, mis aastaid tagasi.

Nii, ja mis on moraal??? Kinkekaardid kaotatakse ära/ületavad realiseerimisaja, raamatud/filmid/muusika/RIIDED/kosmeetika/ehted ja muud aksessuaarid on maitse asi - ei hakka enam ennustama jne. Järele jäävad pildialbumid, alkohol, kohv/tee, raha ning mõni neutraalne asi veel. Nüüd siis teate, mis mult oodata.

Suitsiidne tuvi

2011-08-02T14:36:00.001+03:00

Täna puudus väga vähe, et oleks väikesesse autoõnnetusse sattunud. Pärnu mnt-l jooksis teele väle tuvi, kellel pidid kindlalt olema suitsiidimõtted. Muuga seda ei seleta. Hüppas tee peale ja hakkas minu poole ehk 50 km/h sõitva auto poole jooksma. Auto lähenedes hakkas sik-sakke tegema (ilmselt ei osanud valida kumma ratta alla jookseb). Ja kuna ma ei tahtnud mänguga kaasa minna, siis vajutasin tugevalt pidurit. Tagumise auto jaoks oli see väga ootamatu ja sai napilt pidama. Tuvi hüppas kergel sammul minema ja ma jäin täiesti lolliks. Päästa veel tuvisid.

Volli vigastus ja veits folki

2011-08-02T14:04:00.004+03:00

Ma ütlen kõige pealt seda:

Inimene, kes sa vigastasid meie Vollit. Tõmbasid kriimud kapotile ja esitiivale. Sa oled halb inimene. Ma usun siiralt, et saatus karistab sind selle eest.

***

Folk oli nagu ikka. Päevad läksid lenneldes ja tegelikult seda, mis mulle folgi juures meeldib, ei saanudki nautida. Oleks tahtnud käia ka Viljandi peal ringi, nagu kõik teised, raamatuturul uurida ja käsitööd vaadata ja rohkem kontserte kuulata. Selle asemel oli üks pidev kammajaa ja kellegi sabas sörkimine. Need on need kohalikega hängimise "rõõmud".Ja viimasel ajal on nii, et kui on pidu, siis ma ei suuda kannatada mingit passimist ja mula ajamist. Ma tahaks tegutseda ja see, et kui mula saab aetud ja mõni arvab, et davai, nüüd peo aeg, siis on minu jaoks juba h i l j a.

Nendest mõningatest kontsertidest, mis ma vaatamas käisin, olid kõige toredemad Zetod ja eriti Ortega Tx. Väike lingipoiss siia:

Ja punkti pani muidugi pühapäeva hommik ja auto nägemine. Ilmselt oleks mu arvamus möödunud nädalavahetusest parem, kui poleks olemas seda ajuhälvikut.

Päris kindel on see, et Airport Jam ja Folk peaks tuleval aastal olema ühel ajal (nagu oli eelmisel). Näha on, et palju Airport Jam-i kaadrit oli folgi toidutänavale end asutanud ja ilmselgelt polnud neil vahet, mis üritus on, pidu ja jook ja ilge möll ja misiganes veel. Väga naljakas on Swarovski kividega minikleidis tütarlapsi murumütsi-meestega ühel alal nägema ja kohatud tundusid just tibid (kuigi ma vihkaaan murumütse).

Raamat

2011-07-29T16:37:00.004+03:00

Imelik on see tunne, kui sa oled just läbi lugenud hea raamatu, mis sind kõnetas, sündmustega kaasa kiskus ja oma maailma tõmbas. Hetkel kui see läbi saab, tunned, et see maailm võetaks su käest ära, nii paljud küsimused jäävad vastuseta ja istud jälle siin, oma tavapärases maailmas, nõutult küsimas: "Mis mina nüüd siis tegema pean?" Mhh..

Juustevärvimisest

2011-07-27T15:09:00.003+03:00

Ma võtsin kätte ja värvisin esimest korda juukseid - ISE, oma pisikeste kätega. Ajasin hoolega õpetusest järge ja imekombel oli see üpris easy. Kui mitte välja arvata seda, et õpetuses oli naisel vahutort peas ning soovitas aina näppudega masseerida, et rohkem vahutaks. Minul ei vahutanud mitte midagi, vaatamata sellele, et näppudega imeliigutusi tegin. Ära kuivas hoopis.

Teine asi on muidugi värvi toon. No peaks olema kuldblond. Heleduselt teine toon, mis on paki peal väga hele. Aga ei ole hele. Mu blondid kiharad tegi helepruuniks. Aga seda ma juba aimasin, et tuleb nii nagu jumal juhatab.

Võib teinekordki. Tukka ma lõikan juba ammu ise, arenen veel veits ja varsti pole juuksurisse asja. Ülejäänud raha eest lähen ostan Varblasest Orgasme (Y)

Eilsest kultuurist

2011-07-22T11:05:00.002+03:00

Kõik päevad lihtsalt kaovad käest. Jõuan vaevu töölt koju, kui juba on kl 1 öösel ning unetunnid napid. Suvi ja õhtud väljas on niii mõnusad, et kuidagi ei raatsi end tuppa magama sundida. Olen viimased päevad jälle vanemate juures elanud. Väga nukker on suvel seal linnakorteris passida, teine pool on nagunii komandeeringus. Puhkuse ajal ma mõistsin, et ma pole korteriinimene ja ma lihtsalt keeran ära seal. Ma ei tahtnud midagi teha, olin õnnetu ja kuri. Nagu ma vanemate juurde läksin, nii ma päevad läbi tegutsesin õues, ideid oli nii palju, et ei jõudnud kõiki asju ära teha ja olin ülimalt rahul. Terve puhkuse aja ma tegin teleka ja arvuti lahti ainult paariks hetkeks, väga mõnus.

Eile oli väga "kultuurne" õhtupoolik. Kalmistu pargil oli sünnipäev ja esines C-Jam (me like!). Ühtlasi oli võimalus emale oma kodukanti tutvustada, sest ta arvab, et ma elan ikka totaalses Koplis, narkarite vahel ja arvas, et see on see park, kus telliskive müüdi :) (90ndate paiku müüdi Kopli pargis telliskive, kui ei ostnud, siis said selle sama kiviga vastu vahtimist). Tegelikkuses on Kalmistu park väga kaunis, äsja korda tehtud ning seal samas ka kultuurikilomeeter. Üleüldse muutub mu kant iga päevaga kaunimaks, viimane aeg oleks sinna kinnisvara osta.

Pärast läksime ühte komöödiaetendust vaatama. Mul on niiii kahju, et mul polnud telefoni ega fotokat kaasas, sest see pilt oli lihtsalt liiga hea, mis kohale jõudes avanes. Teatrietendus toimus Kalevi staadionil, jooksuraja peal. Lava koosnes kolmest seinast, mis polnud väga hästi omavhel kinni, sest praod olid vahel ja paistsid näitlejate Fordi bussid. Lisaks olid need seinad nii lühikesed ja väiksed ning taustaks terve suur staadion, kus treenisid pringid posid (ses suhtes, et...ma nägin neid jalalihaseid teise staadioni otsa). Etendus ise oli totaalne jama. Nutt oleks peale tuld, kui oleks need piletid pidanud ostma.

Sissetungija

2011-07-21T13:15:00.006+03:00

Vaatamata juba kogunenud eluaastatele, suudan ma iseend jätkuvalt oma napakusega üllatada. Eile magama minnes, nagu ma tule kustutasin, läks u 50 cm kaugusel mu peast hull krabistamine lahti. Kuna ma südamest jälestan igast närilisi, putukaid, ämblikke, siis kargasin kohe püsti ja võtsin võitluspositsiooni sisse. Laes, laudadevahelises praos oli näha kellegi jalgu sibamas. Kuna visuaalsel vaatlusel tundus elukas u 1,5 cm suurune ja tegi seal jalutades sellist häält, nagu oleks hiire mõõtu, siis oli mu uni käega pühitud ja valmistusin sissetungijaga võitluseks. Tõin vajaliku atribuutika (kärbsepiits), proovisin teda eksitada (panin vahepeal tuled kustu ja siis jälle põlema) ja ka ehmatada (torkasin kärbsepiitsa praost sisse ja udjasin), kuid tulemust polnud. Väsisin ja pikutasin voodis, samal ajal pragu valvates. Aeg ajalt see must pea vahtis sealt praost välja, olin löögivalmis, kuid iga kord mind nähes tegi ta kiired jalad ja vudis padinal minema.

Kokkuvõttes kestis see tsirkus kokku poole kolmeni öösel, kuni ma lihtsalt magama kukkusin, kärbsepiits käes.

Jah, see ei ole normaalne, et täiskasvanud inimene poole ööni putukat valvab. Täiesti kahjutut putukat, kes ilmselgelt kardab mind rohkem. Hommikuks oli vaikus majas, ei tea, kas täna öösel tuleb saagale järg.

Viska märke, kosmos

2011-07-20T16:57:00.001+03:00

Isssand...ehmatus ei ole õige sõna...ee.. jahmatus! Jah! ma jahmatusega avastasin oma töölaua küljest sildi kirjaga "Kel on huvi, saab kõik, mis ta tahab". See avastus leidis aset just sel ajal kui ma murelikult endamisi arutlesin, kuhu on kadunud teotahe ja ettevõtlikkus.

Seda silti pole minda sinna pannud, see peab olema mingi märk. Ma magan alati kõik märgid maha, mis kosmos? mulle saadab (kosmos pidi pidevalt midagi saatma, mida inimene peab oskama märgata ning see viib õigete otsuste/tegudeni - võite märgata mu sügavat uskumist sellesse, aga targad nii räägivad või äkki ma mõtlesin selle ise hoopis välja, ei tea).

Just täna käis läbi "see hea tunne", mis eelneb mul alati kõikidele positiivsetle sündmustele. Oh see peab midagi head tähendama, ma tean seda!

:)

2011-07-20T13:13:00.001+03:00

Ma just naersin kõht kõveras, et üks mu kursavend sai (nimesid siin nimetamata) vaieldamatult Eesti kõige asjalikuma eraraadio peatoimetajaks. Noja naljakas pole mitte see, et ta peatoimetajaks sai, vaid mulle meenus, mismoodi kanakari möödunud kooliaastal ta grupitöö pundist välja viskas. Esiteks oli valitud teema tema mõeldud ning lisaks oli ta tark ja mees. Kanakarja seas on mees väga positiivne nähtus, eriti veel tark mees. Tähtaegadest ta muidugi kinni ei pidanud ja meilidele ei vastanud. Tsikid läksid väga äksi täis ja tegid šahh-matt :D Naljakas

Erinevused rikastavad?

2011-07-18T16:58:00.003+03:00

Naljakas on, kuidas iga perekond on omamoodi ja esinevad omad veidrused. Oma vanemaid on raske normaalsuse skaalal hinnata (kuigi jah, mõned aastad omaette elades, hakkab pilt klaarimaks minema) ja enamasti tunduvad need veidrused nunnud, kodused. Nüüd näinud kõrvalt ka elukaaslase pere siseelu ja põgusalt tutvutud ning nähtud ka elukaaslase õemehe perekonda, nägin ma seda kontrasti kuidagi eriti eredalt, mis erinevate inimeste ning perekondade vahel on.
Ma ei tahaks laskuda detailidesse ning ei tahagi lähemalt rääkida ja pole ka tahtmist viriseda (ikkagi elukaaslase vanemad ja respect), siis ometigi olen ma südamest kurb, et mina ja nemad nii eri erinevad inimesed oleme. Võiks lausa öelda, et erinevatelt planeetidelt oma ellusuhtumise ja väärtushinnangutega. Miks ma üldse tõin sisse elukaaslase õe perekonna - sest vaatamata sellele, et nad ei ole ka linnainimesed (vist), ilmus proua pühapäevasel päeval föönisoengu ja korraliku ehetearsenaaliga lõunasöögile. Jutust ning tema välimusest kumas elurõõm ning ta oskas enda üle nalja teha ja mis siis kui paistiski oma totrate seiklustega pisut lihtsameelsena. Et kõige suurema austusega elukaaslase vanemate ees, ei heida mitte midagi neile ette, tundsin, et mul oleks palju rohkem ühist ta õe elukaaslase perekonnaga. Ja see tegi mind südamest kurvaks. Ma kadestan neid, kellel on ämm nagu sõbranje, kellega külla minnes kohvitassi ääres maailmajuttu ajada.

Doktor, siin te juba olite

2011-03-17T17:00:00.008+02:00

Lugedes üht blogi tegin jälle eluavastuse (selle sama, mida ma olen mõned sajad korrad varem teinud).

Millegipärast eestlased arvavad, et kõike peab võtma täie tõsidusega, sest muidu see nagu poleks töö ja head nahka ei tule. Muidu nagu naljategu, või nii. Ja samas mõistetakse hukka need, kes on oma kultuurilt ja ellusuhtumiselt teistsugused (ehk need Manjanad ja muidu lõbusad) ning ei taheta eriti neid endaga ühele pulgale paigutada. Tuntakse end paremana ja võimekamana nendest.

Ja ma siis mõtlesin, et tõesti viimasel ajal on üks pidev higi otsa ees raiumine, rõõmu tundmata mingi kauge ebamäärase eesmärgi nimel. Läksin isegi veits vihaseks enda peale, et sa inimene kurat saad aru, aga ette midagi ei oska võtta. Kusjuures ma olen ka muude tööd puudutavate asjade puhul märganud, et teoorias kõva aga praktikas ellu viia ei oska. Mu eluavastus oligi siis see, et ülla-ülla elu ei pea olema selline tuim raiumine ja see ei ole normaalne:)

Enivei… mul on täna ees üks keeruline kodutöö tegemine. Ma olen siin suht stressis selle pärast, sest tean, et teiste jaoks oli see keeruline ja loomulikult on see keeruline ka mulle, sest ma pole selle kodutööga üldse kursis. Niisiis otsustasin, et teen selle enda jaoks võimalikult mõnusaks. Kavatsen osta koju kaasa oma lemmik hiina toitu ja võtta rahulikult. Lõppkokkuvõttes on õppimine ju tore ja ma ei kujutaks oma elu ette ülikoolita.

Ja magustoiduks võiks lõpetada oma piitsutamise tühiste asjade pärast, mis tegemata. Sellest süütundest võiks raamatu kirjutada.

Couch potato

2011-03-03T11:17:00.003+02:00

Kui Couch potato otsustas peale mõneaastast pausi trenni minna, siis targemad olendid mõistaks, et ega lihtne see ettevõtmine pole. Couch potato oli aga väga optimistlik ning lootis minimaalse pingutusega 3 kuu pärast vormis olla.

Algul oli lihastel wtf??? Olid nad ju rõõmsalt vedelenud viimased mitu aastat ja heast-paremast pekki kasvatanud. Siis nad mõtlesid, et ajavad end hästi punni, ehk see loll arvab, et on juba treenitud küll, jätab järgi ning läheb tagasi lamavale režiimile. Jaa, see loll juba rõõmustaski, et käis kaks korda trennis ja lihas kasvab. Aga petukaup ma ütlen.

Kui lihased said aru, et see loll ei kavatsegi järgi jätta, siis hakkasid nad streikima. Võtsid nõuks kössi tõmmata ja lolli pingutusi lihtsalt ignoreerida. Las loll tõmbleb, me kükitame edasi, ühesõnaga. Ja nii loll võitleb. Vahepeal käib peegli ees oma lihaseid punnitamas (ja, ma teen seda salaja :D).

2011-02-15T15:37:00.001+02:00

Ma sooviks nüüd ülejäänud päeva veeta sellises asendis, soovitavalt tekk ka üle pea. Esiteks olen ma täiesti magamata, sest kui ma 1 paiku öösel vanemate juurde läksin, sest mul endal kodus vesi külmunud ja arvasin, et see tagasi ei tule, ei jäänud ma pärast magama. Ma kujutasin ette, et sel ajal kui ma õndsalt magan, on veed valla pääsenud ja mu kodu Serenaks muutunud. Ja et kalad tervitades mulle uksele vastu ujuvad kui ma koju jõuan. Lisaks suutis emb-kumb mu vanematest mind nakatada ja olen terve tänase päeva külmavärinate käes vaevalnud. Zombi tunne, mida süvendab teadmine, et ma täna alles kell 9 koju jõuan.

Muuseas, palju rohkem ma tahan siia kirjutada kui midagi halvasti on. Pean end tagasi hoidma. Just enne tahtsin alustada uut hädaldamise episoodi pealkirjaga "Tere, mina olengi see hamster, kes rattas jookseb. Ratas on ikka sama, hamster väsinud," aga loobusin sellest mõttest. Tegelikult on vahepeal palju positiivset olnud ja kavatsen edaspidi need siia üles kirjutada, et need ikka meeles püsiks.

Nüüd lähiajal on mul plaanis seda blogi pisut muuta ja teha ta selles mõttes avalikuks, et ei oleks vaja siia parooliga siseneda. Elame näeme, mis sellest tuleb.

Great success!

2011-02-14T15:09:00.003+02:00

Ma ei plaaninud vene keelt sel semestril enam võtta, sest see asjaajamine ning paberimajandus on lihtsalt KOHUTAVALT tüütu ja lisaks oleks pidanud töölt ära käima jne kõik muu jama, mis sellega kaasneb. Aga vene keele õpetaja ütles nii rõõmsalt, et no sa ju tuled sel semestril ka, seega ei jäänud eriti võimalust "ei" öelda. Ma siis mõtlesin, et okei, proovin oma paberid korda ajada ning kui saan, siis lähen ja muidu jätan asja sinnapaika. Ja nii uskumatu kui see ka pole, mu paberid täitsid end põhimõtteliselt ise ja täna andsin sisse. Super, ma ütlen ning ka tund ise toimub nii, et ei pea töölt selle pärast puuduma. Great success!!!

Pärastlõunal tuleb mul uni peale ja ma ei ole ka hommikuinimene. Ma olen kõige paremas vormis kuskil nende vahel umbes tund aega, mis seletab, miks ma nii hea isuga lõunat söön.

2011-02-08T15:41:00.009+02:00

Ma ei viitsi mitte midagi teha õhtul peale tööd. Mul on igasugused DIY projekte, mis ideedena mu peas keerlevad, kuid pole võimalust neid realiseerida. Õhtud on kõik nii lühikesed, koju jõudes on pime ja põhimõtteliselt mine kohe hambaid pesema ja magama.
Nädalavahetustel on jube kiire-kiire. Tahaks ju lõbutseda ka, siis on need erinevate ürituste ja ettevõtmistega väga hõivatud ning ka siis ei ole sellist vaba aega, et istuks ja nokerdaks. Ja tavaliselt ei taha nädalavahetustel üldse kodus viibida. Noja nii ongi nokk kinni ja saba lahti ja midagi tehtud ei saa. Peab vist teleka- ja arvutikeelu kehtestama, sest need on ka kaks parajat ajaröövlit. Saiakeeld juba on (väikeste mööndustega, täna sõin pool kringlit üksi ära).

Peab vist ikka Superwomaniks hakkama.

Ja kui siin juba jaburate piltide sheerimiseks läks, siis palun väga, järgmine üllitis:

Kurgid versus Savisaar
(Need pildid on kõik mu tööarvutist, ma ei kujuta ette, mida mu ülemus arvaks kui ta mu My pictures kausta näeks)

How sick is that??!!

2011-02-02T11:28:00.001+02:00

Tahtsin selle kuu sünnipävalaste sildile mõne vaimuka või toreda pildid panna. Googeldades leidsin selle. Hämmastav, natuke nagu paha hakkab, kessekurat tuleb selle peale, et lapse pea nagu munakoore pooleks teha ning pingviini ja jääkaru sealt välja vahtima panna. Kessekurat, arumaisaa...

Sinine esmaspäev

2011-01-31T13:33:00.000+02:00

Emotsioonidest ja isiklikust rahulolematusest tulenevalt ajavad mind hetkel närvi järgnevad asjad:

külm - kubujussindusest ja ühtede-samade riiete kandmisest tüdinenud
jää - kontsi ei saa kanda (tükk aega juba kinnisidee, ükspäev tegin katset kontsadega uksest väljuda aga tervise huvides pöördusin tagasi)
oinas - no comments needed!
sõin oma õppemaksu raha maha (mõtle, enamasti juhtub, et mõni joob selle raha maha)
hilja valgeks, vara pimedaks
tubasest eluviisist lihtsalt kõrini - tahaks väljas jalutamas vähemalt käia, aga pole kuhugi minna (balti jaama häng ei tule kõne alla)
selga ja jalga pole midagi panna
riided ei mahu kappi ära - võib tunduda kerge vastuolu siin eelneva punktiga, aga see on näiline
pesumasin on katki
poes ei müüda kaladele surnud elustoitu, kalad on kurvad ja mina ka
koolitõendit pole ikka veel kätte saanud, pole ka tudengikaarti ja soodustusi
mu laiskus ja kapsapea
parkimistrahv
krooniline rahapuudus ja õppemaks

Kergendavad asjaolud:

PÄIKE!
kõht on täis
ilm on ilus
mul on nüüd vaba aega - see võib vabalt nihkuda sinna ülesse ritta, kui oma vaba ajaga midagi tarka ei oska teha. Hetkel ei kurda, täitsa tore teine
tuba on korras - töövõit, juba kaks päeva on vastu pidand
trenn - muutub sõltuvuseks, pärast trenni enesetunne on lihtsalt SUPER
varsti tuleb kevad ja iga päevaga läheb valgemaks

Kokkuvõte: helesinine, pilves selginemistega

Koerajuttu

2011-01-25T15:09:00.001+02:00

Ma arvan, et mu koeraarmastus on enamusele inimestest arusaamatu.
Minu puhul on see, et ega ma võõraid koeri näppima ei lähe ja koertest päevast päeva ei jahu ka, seega pole ka ime, et keegi sellest suurt midagi ei tea. Tegelikkus on see, et viimasel ajal kui sõidan autoga ringi, siis avastan end pidevalt mõttelt, et oh siin oleks hea elada, oleks koht kus koeraga jalutamas käia ja koerte jalutusaed, kus nad saavad vabalt sotsialiseeruda. Ja nii edasi.

Täna sattusin kogemata Maalehe valge kassi konkursifotosi vaatama ja siuke kurbus tuli peale.
See koerateema nõuab minult ikka erilist kannatlikkust ja ma ei ole üldse kannatlik inimene. Igaljuhul on see ootamine minu veendumust, et ma tõesti soovin koera võtta, teda kasvatada, tema eest hoolitseda ning vastutada, ainult suurendanud.

Ahjaa, ühte asja tahtsin veel öelda. Seoses sulailmaga on ilma kõrval tähtsuselt teine jututeema koerasitt. Küll raadiost ja rahvasuust kuulda, et koerasitt on igal pool. Tahaksin teha ühe täpsustuse: koeraomaniku poolt koristamata jäetud sitt. See täpsustus on väga oluline, sest sittumise näol on tegemist täiesti loomuliku tegevusega ja koer pole süüdi, et ta peremees tropp on ning seda ära ei korista.

Magada!

2011-01-18T15:21:00.002+02:00

Mu käbinääre tahab mulle jõuga selgeks teha, et on aeg kolida teisele poole maakera, sest ta on mu keha unerežiimi lülitanud ümber selliseks, et öösiti olen ärkvel, aga päeval on nii uni, et nomaitea kuidas seda kirjeldada. Peaks mulle otsa vaatama ja see ütleb kõik. Kuna kurnatus on jõudnud sinnamaani, et öösiti ka väga reibas enam ei ole, siis on üks pidev unes kõndimine.
Lugesin, et unetuse kõrvalnähtustena võib esineda: ärevus, mäluhäired, hallutsinatsioonid, vägivaldne käitumine ja kuskilt jäi silma ka paranoiline käitumine. Et kui ma vähe imelik olen, siis ärge pange pahaks. Ma tegelikult tahaks magada, aga mõni osa minust nii ei arva.

Huvitavat unenägudest:
Freudi arvates on une sümbolite seas palju niisuguseid, mis tähendavad alati ühte ja sedasama. Nt kuningas ja kuninganna kujutavad magaja vanemaid; printsess magajat ennast; piklikud esemed ja pikad/teravad relvad kujutavad mehe suguelundit; karbid, toosid, kapid, ahjud aga naise suguelundit; toad sümboliseerivad naisi. Samas tunnistab Freud, et sigar võib mõnikord tähistada tõesti ka sigarit.

Piitseps paistes, varsti Inna Uit

2011-01-11T13:52:00.002+02:00

Tere päevast!

Ma olen tubli olnud, sest läksin trenni ja olen korralikult kohal käinud. Tubli, tubli! Täna lähen ka. Kusjuures olen vähemalt kolm korda rohkem sööma ka hakanud, et kõik kenasti tasakaalus oleks :D

Laupäevane päev oli tohutult tore. Esiteks palju värsket õhku ja mõnus füüsiline katuselt lume viskamise näol. Siis kerge närvikõdi mootorsaanidega lumises Männiku metsas. Õhtul Kiisal kaua igatsetud saun. Ja kõik see toreda seltskonnaga, mida veel elult tahta.

Kui ma nüüd kooli ka suudaks kätte võtta, siis oleks eriti tubli. Ma kohe ei saa nii, et kõik toimiks sujuvalt, ilma vahepealse tragöödia, nutu ja meeleheiteta. Ja nagu ka targad räägivad, on planeerimine edu valem. Failing to prepare is preparing to fail. Kuigi tihti on minu puhul hullem see plaanist kinnipidamise osa või kipun olema oma plaanidega liiga optimistlik ning ei suuda seetõttu plaane järgida. Ühesõnaga katsun nüüd kooliga pingutada.

Ja üks mõttetera mulle ka - raha säästmiseks on siis juba hilja, kui kõik raha otsas on.....

Tahtsid tulemusi eile ja võimust võttis meeleheide

2011-01-05T14:05:00.007+02:00

Ma kavatsen neljapäeval trenni minna. Ma kirjutan selle siia üles, siis on võimalus, et ma sellest kuidagi välja vingerdan väiksem. Tegelikult võib siiski üks asi vahele tulla, mis mu plaani nurjab, kuid appi-kui-väsind-ma-mittemillegi-tegemisest-olen ei ole see asi. Kuna ma olen kohutavalt kannatamatu ja pole seni eriti järjekindluse ning tahtejõulga hiilanud, hoian oma ootused targu maas. Peamiselt selles osas, kui tihti ma spordisaali satun. Aga thumbs up ja lets hope the best!

*Ja lisaks sooviksin pühendada kaks rida proua Mikrodirektorile (teise nimega lihtsalt Tüütus), et teda tervitada! Seega head tervist!

Hed uut aastat mulle teie kõigi poolt!

2011-01-03T13:54:00.006+02:00

Ma peaks vist rääkima oma aastavahetusest aga pole midagi rääkida. See oli pidu, kus ma olin teiste peo pealtvaataja ja ütlen seda mitte üldse etteheitena, aga nii see lihtsalt oli. Ma võiks rääkida kui paha mul järgmisel päeval oli, aga ei tahaks nagu meenutada. Natuke loll tunne on, et terve õhtu kööginurgas püsti konutasin ja peaaegu kõik singirullid ajaviiteks ära sõin. Oleks ju võinud noortega sotsialiseeruda, aga polnud tuju ja neil ilmselgelt ka mitte :)

Igasugused ennustaja Edgarid ja muud tüübid, kes aasta algul popid poisid, võtavad kõvasti sõna. Ma ei taha ühtegi horoskoopi ega ennustust kuulda. Ainult enda sisetunne avaldab mul siin kõvasti arvamust ja see pole kiita. Mul on väike hirm, et ma tean, mida mu sisetunne mulle öelda tahab ja loodan südamest, et see täide ei lähe. Ma ei julge seda isegi siia kirja panna, see tundub muidu liiga reaalne.

Okei see selleks.

Päris jube on oma eelnevaid postitusi lugeda. Väga negatiivsed ja nii segase jutuga:) Aga ma arvan, et see kirjutamine teeb mulle head, sest siis vahivad mulle need kirjutatud read otse näkku ja ma näen ise ka, milline ma olen ja siis ehk oskan endaga midagi peale ka hakata.

Ma tahaks kõik sõnad tagasi võtta, mis ma kirjutasin Minu Mongoolia kohta. Jätkuvalt on Lõunaristi ja Põhjanaela armastus minu jaoks lääge, aga kuna seal on nii palju muud huvitavat, on see talutav. Seetõttu siit mulle õpetus - ma lähenesin raamatule lähtudes stereotüüpidest, millest ma tegelikult aru sain kui seda blogipostitust kirjutasin, kuid see arusaamine polnud ilmselt täielik. Tahaks selle eelneva postituse maha kustutada. Üleüldse tahaks juba praegu palju asju siit blogist ära kustutada, aga ei tohi. See on osa mu teraapiast. Kustutada ei tohi aga järgnevates postitustes parandada ja arvamust muuta tohib. Eluterve lähenemine minumeelest, olen rahul.

Stereotüüpidest nõretav mõttelaiskus

2010-12-30T15:01:00.003+02:00

Ma olen jälle raamatuid lugema hakanud. Äsja lõpetasin U. Väljaotsa raamatu Minu Pariis ja tahtsin järgmisena võtta Minu Alaska, sest seal on kaane peal armsad kelgukoerad ja tutvustuse järgi pidi nende kasvatamisest seal päris palju juttu olema. Vastupidiselt mu ootustele ja lootustele on praegu mu öökapil hoopis Minu Mongoolia.

Ma pean kohe ära ütlema, et ma pole spirituaalne inimene ja vastupidiselt budistlike kloostrite munkadele ei seisne minu õnn enda minast loobumises ning kõikde elusolendite tingimusteta armastamises. Pigem on minu paljude asjade argument nö endale headmeelt teha ja enda eest hoolitseda. Samamoodi on see mu põhjenduseks, miks ma jälle endale ühe teksapüksipaari ostan. Ja nüüd jääb küsimus, kas ma peaksin end selle tõttu halvasti tundma, et ma nii primitiivne olen ja asjades seda võlu näen, mis peaks mind õnnelikuks tegema. Või no tegelikult kui aus olla, ei ole ju selles küsimust ja midagi ma ei pea, vaid ma pisut tunnen ennast halvasti selle pärast.

Ma ei loe seda raamatut suure huviga, pigem mööduvad leheküljed vaevaliselt. Olen otsustanud selle raamatu läbi lugeda, kuigi see mulle väga suurt huvi ei paku, sest näen selles potensiaali kasvatada oma tolerantsi. Inimene mõõdab kõike oma mõõdupuu järgi ja ma ehmatasin oma lause peale kui eile emale seda raamatut tutvustades ütlesin ainult lause: " Mingites punastes kaltsudes käib oma kujukestega mööda kloostreid ning jahub Lõunaristist ja Põhjatähest." Piinlik lugu. Tundub, et mul on kuhu areneda. Selge on see, et ka selle raamatu peategelane on 180 kraadi teistsugune inimene kui mina, aga ma võiks suuta midagi paremat raamatu tutvustuseks öelda, kui et ta punastes kaltsudes ringi käib.

Naeruväärne on see ka, kuidas mulle midagi meelde ei jää. Täna üritasin enese harimise mõttes meelde jätte, et Nepali pealinn on Kathmandu ja käisin mööda kontorit ringi, ise mõtlesin Kathmandu, Kathmandu. Läks paar minutit mööda ja mis on Nepali pealinn? eee... ma tean küll, mis leheküljel see raamatus kirjas on...

Girrrrrrl, you have problems!

2010-12-28T14:20:00.005+02:00

Nutt ja hala hakkab peale. Aga mis siis, I´m the boss here.

Kui ma vahepeal mõtlen ja pingutan, siis ma saan aru, mis muga lahti on ja miks asjad on nii nagu nad on. Ma olen küll laisk, aga mitte nii laisk ka, nagu praegult mulje jääb. Siin on midagi muud veel, aga seda ma pole veel suutnud välja mõelda. Ja teisalt on mul vist identiteedikriis ka :D

Ühesõnaga selle teemani ma jõudsin eile õhtul, kui terve päev oli vildakas olnud. Viimane tilk karikasse oli Mati mobiiliäri, kes pärast seda kui oli mulle öelnud, et võid oma telefoni prügikasti visata (millest ma kergelt öeldes šokis olin), ka minuga äärmiselt ebaviisakalt käitus. Ja siis ootas kodus mind veel surev kala, kes vaatamata sellele, et ta juba ei-tea-mitmendat-päeva ei söö, ei sure ära ka. Raske on vaadata piinlemist ja ega kala ikka sööma ei sunni ka. Teised kalad on seevastu hästi toidetud, sest panen neile aina sööki juurde lootuses, et sinine kala ka otsustab maitsta. Aga kasutu tegevus, sest teised kalad enam eriti süüa ei viitsi ja see haige hakkab kuusekäbi oma välimuselt meenutama (ei oska arvata, miks küll). Ma siiski arvan, et kala saaga saab täna-homme lõpu ja siis saab matuseid pidama hakata :( Vähemalt ei piinleks enam.

Noja see kala ja telefoni teema toob mind selle juurde, et mul on konstantselt õhus ühed ja samad probleemid. Ma ei kannata ühtede ja samade asjadega maadlemist, tahaks nendega ühele poole saada ja tulgu siis uued ja huvitavadmad probleemid. Aga ei! Mul on kogu aeg üks kala haige ja suremas. Siis kui ma saan endale supertelefoni ja sellega väga rahul, läheb see niiiiii naeruväärsel viisil katki ja ma olen jälle selle teema juures, et mul on katkine telefon või et normaalselt helistada saaksin, peaksin oma vana telefoni uuesti kasutama hakkama. Ja nii on paljude asjadega. Selle asemel, et okei, nende asjadega ühel pool, tahaks nüüd hakata uusi sihte seadma, siis mul on ikka need vanad mured kaelas. Kogu aeg ühed ja samad asjad päevakorras!

Kui ma eile tundsin, et maailm on ebaõiglane ja ma olen nagu väike rusikatega vehkiv mannatera, kelle vehkimisest midagi ei muutu ja mida keegi ka tähele ei pane, siis täna on juba päris hea…kuniks ma oma telefonile ja kalale ei mõtle (aga see selleks). Peaks inimestega sotsialiseerima, ma tean, et üks ootab mu telefonikõnet. Või siis vanemate juurde minema, nagu algul lubasin. Aga millegi pärast tundub üksi oma mullis kodus olemine jube ahvatlev. Ahjaa…R. jaL. on vist mingi kodutöö batteli ette võtnud, et kes enne valmis saab mingi kodutöö ja L. kutsus mind ka osa võtma. Aga sellega on küll nii, et tunnen, et olen juba ette kaotanud ja pole erilist motivatsiooni osaleda. Appi, kui positiivne, ma tean :D

Ja ma pean selle ka ära mainima, et otsustasin täna seljankat teha. Ostsin Selveri lahtise supipõhja ja mõtlesin, et panen kartulit ka. Üldse ei viitsinud kartuleid koorida, sundisin end, et nooo üks kartul veel, pinguta. Pärast supi valmimist ma väsisin nii ära, et kukkusin diivanile magama :D Kui ma ärkasin, siis oli nälg suur ja serveerisin endale suppi. Nagu ma esimese suutäie võtsin, pidin oksele hakkama. See oli lihtsalt kohutav :D Nii jubedat asja annab ette kujutada, sest see oli kibeda sibula maitsega ja sibulatükid olid üleüldse hiiglaslikud. Ühesõnaga ma öökisin siis ka veel selle haisu peale kui seda äsja keedetud potitäit suppi vetsupotist alla valasin :D Nii palju siis mu õhtusöögist, nälgin nüüd siin.

No tere talv, üks kukkus kirjutama vist

2010-12-27T23:26:00.000+02:00

Jaa, ma nüüd ka blogin. Ausalt öeldes ennast ajab ka naerma, aga ma tahtsin näha, kuidas see nali välja näeb siis õigupoolest.
Ja mis on põhiline - mul pole üldse jututuju, niiet ma olen blogija, kes ei taha midagi kirjutada. Kõlab põnevalt :)